Sellisel rahusilmapilgul viiski Maret Tiina kättpidi Indreku juurde ja ütles:
„Siin see tüdruk sul on, tee temaga, mis tahad, meie ei oska temaga midagi peale hakata, sest temal olla sinu tehtud jalad all.“
Nende sõnadega pani Maret Tiina venna ette seisma, nagu peaks see järele vaatama, kas tüdrukul on tõepoolest tema tehtud jalad all, ning jättis nad sinna paika. Seal see Tiina siis nüüd keset saunaõue seisis, ludumüts peas, pamp seljas, kõrgekontsaga kingad jalas, silmad maateral, suurevõitu kahvatu suu nagu nutul või naerul.
„Mis siis on, Tiina?“ küsis Indrek. „Mis teiega jälle on juhtunud?“
„Ma tahtsin ära minna, aga hakkasin nutma ja siis perenaine tõi mu siia,“ seletas Tiina.
„Seda ma näen, aga miks?“ küsis Indrek.
„Härra, te ju kuulsite, mis perenaine ütles — mul on teie tehtud jalad all,“ rääkis Tiina ja vaatas Indrekule suuril silmil otsa, kuhu kippusid pisarad. Indrek vahtis temale samuti pärani pilgul vastu ja tundis äkki kohmetust ning peaaegu hirmu.
„Armas laps, ma ei saa teist midagi aru,“ ütles ta viimaks. „Mis jalgadest teie räägite?“
„Iseoma jalgadest, härra,“ vastas Tiina. „Need olid nõrgad ja ei käind ja teie panite nad käima, kui tulite Mauruse juurest ja ütlesite, et ei ole jumalat, ingleid ega Jeesust Kristust. Ja kui mina hakkasin nutma, et siis ei saa ju mu jalad kunagi terveks, siis ütlesite teie, et on jumal, on inglid, on Jeesus Kristus…“
„Ning siis hakkasite käima?“ küsis Indrek, nagu ei mäletaks ta enam õieti olnud sündmust.
