Indrekuga, jumalaga ja Jeesuse Kristusega, nii et ta lõpuks võis täie õigusega Helenelt üle Oru õuevärava küsida:
„Kui teie kedagi nii väga armastaks, kas teie ei läheks siis?“
Aga Helenel hakkas sellest küsimusest hirmus häbi ja tema nägu lõi üleni lõkendama nagu elus tuli, ometi ei võinud ta Mäe Oskarile valetada, vaid vastas silmi kõrvale pöörates:
„Kui just nii väga armastaks…“
Rohkem Mäe Oskar ei kuulanud, sellest aitas temale, sest et ta oli Oru Helenele selgeks teinud, et Tiina ja onu Indreku asjad on üsna korras, nüüd võis ta rahulikult minna hobuseid köietama. Aga Oru Helene kartis, et Mäe Oskar pole temast õieti aru saanud, sellepärast peatas ta tema uuesti ja ütles talle nagu saladuslikult:
„Teate, Oskar, ma mõtlesin järele: see on tõesti nõnda, et kui kedagi nii väga armastad, siis võib küll seda teha, mis Tiina teeb, siis võib kõik teha, kui nii hirmus väga kedagi armastad.“
Aga Oskar ei vastanud, vaid pöördus minema, et hobuseid köietada, nagu poleks temal armastusest vähematki aimu, ja Helene jäi talle nukral pilgul järele vahtima, süda täis rasket muret, kuidas ta küll saaks Oskarile selgeks teha, mis on armastus, mis on see, kui sa nii hirmus väga armastad, et sa võid kõik teha.
See kõla, et Tiina käinud onu Indreku juures saunas magamas, ulatus lõpuks ka kaugemate inimeste kõrvu — ulatus Ämmasoole, Sooväljale, Võõsikule, Hundipalule, Ravale ja Kukessaardegi ning välimaa kanti: Aasemele, Võllale, Aiule, Kassiarule ja Urvakülassegi, aga seal ei pandud seda mikski, sest seal öeldi kohe:
„Mis nüüd linnatüdrukuid rääkida, näe, isegi maa-
