vaata, Tiina, siin annan ma sulle linase rätiku, mille veel minu ema oma käega kedranud, haspeldanud, käärinud, kudunud ja pleegitanud. Ma olen kaks tükki mälestuseks hoidnud ja teise saad sina nüüd omale.“
Maret viis Tiina aidauksele, kus heledam valgus, et näidata rätikut, millest jutt, ja teisi asju, mis ta kirstust võtnud. Nõnda jäi Indrek üksi kääksuva kaanega kirstu juurde, millel pidi olema veel Vargamäe Krõõda aegne lõhn. Indrek polnud seda Krõõta kunagi näinud, sest ta suri enne kui Indrek sündis, aga tema nime ja mälestusega puutus ta igal pool kokku, kui ta liikus Vargamäel. Indrekul endal polnud temast mälestusi, vaid tema mälestas ainult teiste mälestusi, temal oli nii-öelda mälestuste mälestus. Ja äkki tundus talle siin kirstu ääres seistes, et kogu elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus, kõik ülejäänu on nii tühine, et selle võiks rahulikult loovutada. Kogu inimkondki terve oma elu ja hädadega, võitluste ja valudega on pisitillukene täppekene mälestuse kõrval. Pisinatukene lõhna kuskil vanas tuhmunud kirjadega kirstunurgas ja mälestuste mälestus mõnest ammukadunud naisest või mehest, see on inimese elu. Aga sellele ei pea mõtlema, sellele ei pea koguni mitte mõtlema. Ja ei Vargamäel ega kuskil mujal pea ühegi vana kirstu juures seisma ega tema lõhna haistma, kui ei taha, et ärkaksid mälestused ja mälestuste mälestused…
Lahkumisel tulid ka Elli ja Sass õueväravale ning viimane ütles Indrekule:
„Noh, kas tuled ise ka tuleval kevadel vaatama, mis nad su vana jõega teevad?“
„No ega tea, ehk tulen ka, kui töö juba käimas,“ vastas Indrek. „Aga ütle Oskarile, et oma kummisäärikud
