naerdes, aga Indrek tundis ometi, et selle naeru taga peitus tõsine hirm. Nõnda Indrek siis kõndiski nõtkutatud põlvedega üle soosilla, nagu nõuaks seda Vargamäe jumal, kes istub tee ääres paksus metsas.
Võlla väljamäel, kust paistis Vargamäe oma hoonete ja puudega viimset korda, jäi Tiina seisatama ja vaatas tagasi. Natukese aja pärast ütles ta:
„Vaata, Indrek, sina, minu silm ei võta hästi, kas Vargamäe kõrgemal tipul, kus olnud enne vanad pedakad, seisab keegi kivihunniku otsas?“
„Seisab küll,“ vastas Indrek. „Aga kust sina seda tead, et seal keegi seisab, kui su silm nii kaugele ei võta?“
„Tema ise ütles, et ta seisab, sest sealt tahtis ta mind viimast korda näha siiamaale,“ seletas Tiina, ja kui Indrek talle otsa vaatas, siis nägi ta, et tüdruku silmad on tulvil pisaraist. Esimest korda Indrek tundis selle naise pärast valutuksatust oma südames ja ta ütles liigutatult:
„Tiina, veel on aeg, pööra ümber ja mine tagasi, kui arvad, näe, ta ootab sind.“
„Jumal hoidku, Indrek!“ hüüdis Tiina. „Ega ma siis sellepärast! Aga mul on nii hirmus valus, et ei saa muidu õnne olla, kui keegi peab kannatama.“
„Jah, nii see siinilmas on,“ vastas Indrek alistunult, „ikka kannatab kuskil keegi, kui sünnib õnn.“
Ja ta pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset — Vargamäed.
