Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/55

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pikkust, nägi, et kraav on juba pöördunud põllu äärest jõe poole. Pani ka seda tähele, et valmis kraav on vett peaaegu ääreni täis ja et see tulvil vesi tikub kaevajale järele, peatub aga tammide või vahetõkete taga, mis labidas jätnud vee kaitseks.

„Küll see läheks, kui ots juba jõkke ulatuks,“ ütles Sass läbi hammaste, nagu oleks tal raske sõnu välja kiskuda oma valkjate vurrude alt.

„Võib-olla ei läheks sugugi, vaid hoopis tuleks,“ vastas Indrek.

„Aga milleks sa siis kaevad?“ küsis Sass üllatatult. „Ega sa taha ometi hakata Vargamäele jõest vett laskma?“

„On sedagi siin tehtud,“ naeris Indrek. „On kraave tammitatud, et vesi ei pääseks jõest väljamäe alla.“

„Seda minagi olen kuulnud ja sellepärast olengi kraavidele käega löönud,“ ütles Sass.

„Aga mis siis, kui vesi jões alaneb, ütleme nii paari jala ümber?“ küsis Indrek.

„Suvel kuivaga ta ju alaneb,“ seletas Sass. „Suvel on ka kraavid kuivad, mis sest siis kõigest kasu?“

„Aga mis oleks, kui vesi alaneks jões ka sügisel, kogu aastaks paar jalga?“ küsis Indrek uuesti.

„Seda pole ju,“ vastas Sass.

„Õige,“ oli Indrek nõus, „seda veel ei ole, aga seda võiks saada, meil on ju nüüd omad mehed Toompeal.“

„Sa arvad, et laenuga?“ küsis Sass. „Tänan väga! Sinna silmusesse mina oma pead ei pista.“

„Ei,“ vaidles Indrek vastu, „vaid nõnda, nagu igal pool: riik, nii-öelda kroonu annab osa raha, on olemas niisugune kapital, kust võetakse, ja meie ise peame andma osa.“

55