ja astub edasi. Mis toimetusi sellel siin pidi olema? arutab ta ise. Siis leiab ta oravajäljed — ikka kaks jalga korraga hüpatud. Eks vaatame, kuhu see on läinud, lausub Indrek endamisi ja läheb oravale mööda jälgi järele. Aga jäljed viivad kuhugi väikese kuuse alla, kus loomake lumme augu kraapinud, nii et sammal väljas. Isegi sammal on käpakestega üles kistud, nii et puhas muld näha. Indrek kummardub ja kraabib sõrmedega pisut mulda, aga ta ei leia midagi iseäralikku. Siis läheb ta uuesti oravale jälgi mööda järele, kuni need kaovad suurema kuuse otsa. Aga mis see siis on? Kuuse all lumel pähklikoored. Kust need? Äkki Indreku suu kisub naerule ja ta ütleb otse kuuldavalt: „Soo, va vennas, alles esimene lumi, aga sina juba talvetagavarade kallal. Vaata, et sul kevadeks peenike peosse ei tule.“ Indrek ajab pea tagasi ja vahib kuuse otsa, otsides oravat, aga silm ei leia. Vististi on ta mööda puid edasi läinud.
Edasi astub ka Indrek. Alles kauase käimise järel satub ta ka jänesejälile. See paneb ta natukeseks mõtlema. Tähendab lumesadu pidi enne koitu lakkama, arutab ta jänesejälgi vaadeldes, et need täiesti selged ja puhtad. Või ei anna esimene lumi ka haavikuemandalegi rahu, ei lase heledas valguses magada ja sellepärast tuleb päeval välja? Usu, va vennas, selliste ilusate ja puhaste jälgedega viid oma naha hirmus kergesti turule. Ennem oleksid võinud põõsa alla jääda, sealt poleks sind keegi tontki värske lumega leidnud.
Endale peaaegu tähelepanemata Indrek oli jõudnud kraavile. Lumikatte all paistis see üksikuna ja mahajäetuna, peaaegu võõrana. Ei kuskil ühtegi jälge elavast hingest. Isegi metshiirel või vesirotil pole uues kraavis või tema kaldas mingit toimingut. Ainult valge lumi! See
