Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/141

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

maale tunginud ja sorts juhatada neile teed. See asi takistanud Tõllu kojuminekut, sest ta tahtnud enne venda aidata Hiiut vaenuvägedest puhastada. Nüüd ei olnud kellelgi enam aega. Ruttu hakatud vaenlase vastuvõtmiseks valmistama. Igaüks haaranud midagi kätte, mis peosse juhtus: üks vankri-aisa, teine heinahangu, kolmas kirve, neljas raudkangi jne. Vahvamad naisedki ei tahtnud maha jääda: üks haaras kätte katlakoogu, teine tuhalabida, kolmas toobri-kandepuu jne. Kõik tahtnud kurja vaenlast kurjasti nuhelda. Ka tulnud lähematest küladest hulk abilisi juurde, kel mõõgad ja odad käes olnud. Etteotsa asunud Tõll oma viiesüllase kepiga, tema järele Leiger ja Tõllu poeg, esimesel käes rehepars, teisel härja-ader. Naiste eesotsas sammunud Piret, seljas vankrivehmer. Kui vaenlaste vägi Hiiu sõjaväe eesotsas Saaremaa Suurt Tõllu näinud, pistnud ta hirmuga punuma; aga juba olid Tõll ja teised neil kannul ja Tõllu kepp paiskas neid kui loogu maha. Ka rehepars Leigri ja ader Tõllu poja käes tegid tööd, sirutades sajad pikali. Teised, kes seda nähes julgemaks saanud, karanud suure kisaga vaenlaste sekka ja tapnud kõik, kes vägilaste malkade eest kõrvale jäid, veel armutumalt maha. Veerandtunniga olnud kõik maha tapetud, ainult vana nõid ise pääsenud oma sulastega plehku. Tõll üksi kippunud teda taga ajama, kuna aga Leiger seda keelanud, sest et ei või teada, mis abinõud vana sorts kõik tarvitusele võtab. Et Tõllul Hiiu saare kohad ja olud enamvähem tundmatud olnud, jätnud ta ka tagaajamisnõu järele, võtnud ainult suure kivi ja visanud sellega vanale sortsile järele, mis aga Kõrgesaare ranna ligidale maha kukkunud, ilma et sortsi oleks trehvanud. Seal seista ta praegu veel hulga muude kivide seas ja kanda, kui rahvasuu õieti räägib, veel praegugi Tõllu sõrmejälgi.

Vaprad hiidlased röövinud tapetud vaenlaste sõjariistad ning muud hinnalised asjad ja virutanud surnukehad merre. Koju jõudes valmistanud nad Tõllu auks veel väikese pidu, mis paar päeva kestnud, ja saatnud ta lõpuks suurte kingitustega Saaremaale tagasi. Nad palunud Tõllu, et ta jälle õige pea neid vaatama tuleks, mida see ka lubanud, sest Hiiu saar ja rahvas olnud temale armsad nagu omagi saar ja rahvas“ (E. 61 035).

Leiger näikse võõruspidule eriti rõhku panevat, õigemini pikka pidu harrastavat, külalisi kümme päeva ja veel enam kostitades. Ülepea oli vanadel eestlastel viisiks tihti pikki pidusid pidada: kuni mineva sajandini peeti mõnes kohas nädal aega pulmi. Nagu pulmalised vanasti söögi-


139