Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/44

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

mata, kui tugev oli side enne isa ja poja vahel, poja omapead talitamine katkestab sidemed igatahes täiesti. Tekib vastolu isa ja poja vahele. Isa püüab poja tööd hävitada, ta ehitatud kirikut purustada. Poeg ei hakka isa viha kartes enam uut kirikut ehitama. Kaarma kiriku ehitamisel on isa poja vastu armulisem; ta lepib sellega, et poeg ta tulemise pärast hirmu tunneb ja kätega püüab kirikut kaitsta. Ülepea avaldab vana Tõll halvemat iseloomu kui poeg. Poeg teeb paremaid töid kui isa. Tõll tahaks ka meistritöös esimene olla, nagu ta on jõu poolestki esimene, kuid siin lööb poeg ta üle. Ilmub vana tõde: noored jõud võidavad osavuse poolest tihti vanad. Ime, et noore Tõllu mänguosavuse puhul vana Tõll kadedust ei avalda. Muidu võiksime ütelda, et isa selles suhtes enesest mingisugust oskamismärki ei näita; sellepärast lepib ta ennem poja mängimisega. M. Lipp kirjutab Tõllu kadedust ta lesepõlve arvele (nagu eesp., lk. 226).

Ülepea on Tõllu perekonnaelu kohta ütlemata vähe teateid olemas ja sellepärast ei või me sellest midagi kindlat ütelda. Paljaste oletamistega on aga vähe peale hakata. Ülekohus oleks üht-teist kokku fantaseerida, kui selleks fantaseerimiseks andmed puuduvad. Poja suhtes ei pea see armastus paika, ennem Pirita suhtes, kuid siingi ainult selle poolest, et vastaskoha andmed puuduvad.



Tõll ja vanapagan.

Tõllu muistendis osutub vanapagan teises valguses kui tavalisesti. Kuna ta muidu enamasti üksi esineb, tabame teda siin kõige ta perega. Siin on vanapagan ise, siin ta naine, siin poeg, siin veel vanapagana poisid.

Tõllu muistendis püüab vanapagan eriti hiiutöid sooritada, s. o. niisuguseid töid, milliseid hiiud harrastavad sooritada. Näiteks kavatseb Tõll Sõrvemaa Saaremaast lahutada ja ta Läänemerre uputada. Kavatsuse kordasaatmiseks valmistab ta praeguse Salme jõe. Tõllule antakse vanapagana kavatsus aegsasti teada. Ometi ei tõtta Tõll vanapaganat isiklikult takistama, vaid saadab mesilasi ta kallale. Mesilased kihutavad vanapagana sedamaid pakku. Sest ajast peale ei julge vanapagan Sõrves enam nägu näidata; vihas neab ta mesilased ära. Selle needmise tagajärjel kaovad mesilased Sõrvest (minu Eesti muistsed vägimehed, lk. 114).

Vandumis-, needmismotiiviga puutume rahvaluules tihti kokku. Vihastunud Kalevipoeg neab korra Kadrinas ilusad


42