Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/45

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

põllud sooks; teisendi järele künnab ta põllud sooks (Hurt II, 39, lk. 706). Niisama neab ta mõõgakandja-varga ära (XI, 698—702). Muude rahvaste rahvaluulest kuuleme juhtumeid, mil lõokesi, varblasi, harakaid, konni, kärbseid jne. on ära neetud ja need sest ajast peale kohalt kadunud (Kühnau, Schlesische Sagen III, 1658—1670).

Vanapagana needmine kõigi selle tagajärgedega ei esine siis Tõllu muistendis mingisuguse uue motiivina.

Vanapagana püüdest, Kärla kirikut hävitada, teab K. Loiken Kärlast järgmist teatada: Kui Tõll Kärla ja Tõllu poeg Kaarma kiriku valmis olid saanud ja kui inimesed seal sees käisid Jumalat palumas, olnud see vanapaganale väga vastumeelt. Ta pidanud nõu, kuidas kirikuid võiks ära lõhkuda. Kord leidnud ta Tõllu magamast Kuresaare linna ja Kärla vahekohalt. Kohe olnud vanapaganal nõu peetud: ta sammunud Atla arusse, haaranud sealt omale paraja kivi põlle ja sammunud sellega pimedal õhtusel ööl Kärla kiriku poole, et sellega kirikut puruks visata. Tõll maganud omal kohal edasi, nii et ta nina norin pannud maa värisema, ega aimanud vanapagana nõust midagi. Kui vaenlane juba kiriku lähedale jõudnud, märganud keegi naine hädaohtu ja hüüdnud: „Tõllikene, Tõllikene, tõsta pead, vaenlane lõhub kiriku ära.“ Tõll tõstnud pea üles, aga oh häda — hilja! Vaenlane juba üsna kiriku lähedal, Tõll ei jõua enam appi rutata. Ootamata aga tulnud abi teisalt: vanapagan oli oma kiviga parajasti Mätasselja küla põllule jõudnud, kui laulnud „Kuusiku“ pere kukk. Kivi muutunud raskemaks, vanapaganal katkenud põlle paelad ja kivi kukkunud sinnasamasse nimetatud talu põllule maha. Seal seisab ta veel praegugi, täiesti maa peal, ja ta suurus on igapidi küll jalga 15. Kohta, kus Tõll sel ajal maganud, hakatud sellest ajast peale Tõllu nime järele nimetama. Praegu kasvab seal laialdane lepavõsastik; selle keskel asub väike küla, mida kutsutakse praegu „Tõllu lepikuks“ ja „Tõlli külaks“ (E. 59 660).

Iseloomulik, et vanapagan, niisama kui Pirit, põllega kive kannab ja ta põlle paelad katkevad.

Kuna vanapagan korra üle suurema vee pääsmiseks püüab silda ehitada, kavatseb ta teisel puhul väina Muhu ja Virtsu vahel täiesti kaotada, nimelt sedaviisi, et Muhumaa suure maaga, õigemini Virtsuga ühendab. Õieti ei tulnud rahva väite järele Muhumaa meie aja mõistes sel ajal veel sugugi küsimusse, sest Muhumaa moodustanud Saaremaaga veel kindla terviku. Oma otsatu jõu


43