Kirjandus.
Palju varemini kui Kalevipoeg kirjandusse sattus, sai haritud maailm teateid Tõllust. Esimesena kandis Tõllu rahvasuust kirjandusse Põltsamaa õpetaja A. W. Hupel „Topographische Nachrichten“ III nimelises teoses 1782, kus ta 357. lk. kirjutab Tõllust, teda ometi Tõlle’ks nimetades. Hupel, kes oma teated kelleltki Saaremaa õpetajalt saanud, konstateerib ainult 1), et Tõlluste kindluses asunud rahvavanem ehk sõjaväe-ülem Tõlle taganenud pärast suurema osa oma maa kaotamist Sõrve, 2) maetud kuulsana vahvuse ja kehasuuruse poolest vendade seas pärast surma Anseküla Tirimetsa, ja 3) seal näidatakse ta hauda, mida ta vennad iga aasta käivad vaatamas.
Hupelile toetudes kõneleb Jannau oma raamatus „Geschichte der Sklaverei und Charakter der Bauern in Liv- und Estland“, 1786, lk. 7. mõne sõna Tõllust, teda rahvavanemaks Tõlleks nimetades, kes sõjas oma sõjaväe ja kindluse Tõlluste kaotanud ja keda ta vennad nüüd veel ta vahvuse ja kehasuuruse pärast austavad.
Luce annab oma teoses „Wahrheit und Muthmassung“ 1827. a. Tõllu kohta teateid umbes paaril leheküljel (41—42). Luce konstateerib, et Tõll on hiid, kel kaks venda, neist vanem Valljalas, noorem Hiius. Valljala vennaga on Tõllul ühine labidas, mida vilistuse peale pea siia, pea sinna visatakse. Tõllul on kapsa-aed Ruhnus. Vesi tulele pandud, läheb Tõll Ruhnu, kust vee keemahakkamise ajaks tagasi jõuab. Surres tõotab Tõll appi tulla, kui teda äratatakse hüüuga: „Tõll, Tõll, vaenlane tuleb!“ Poisid narrivad ta hauast välja.
Umbes sama, mida Luce teab, refereerib F. Kruse teoses „Urgeschichte des Estnischen Volksstammes“, 1846, lk. 186—187, omalt poolt mitte midagi olulisemat juurde lisamata, olgu siis niipalju, et Tõllu
5
