Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/129

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
129


Eewa

Ja sina mitte?


Leo

Ei, sest ma olin wäiksem. Kas sul siis nii wõimata, nii täieste wõimata oli, mulle rinda anda, mille järele sa mind nägid jänunewat — sinul, kes sa mind muidu nii rikkalt toitsid?


Eewa
(tõsiselt)

Ja, see oli mul wõimata. Piima, mida sa himustasid, ei pidanud ma terweks. Weel enam: ma kartsin, et ta sulle surmawaks wõiks saada, nagu ta seda paljudele on saanud.


Leo

Seda kartsid sa nii wäga?


Eewa

Ja, sest jänuneja oli mulle kallis. Ma ei tabanud sinu kunstis imet, Leo.


Leo

Imet?


Eewa

Ja, seda ehmatawat, rabawat — seda suurt ja ainuslist, mis geeniuse teoses, ka üsna küpsematas, ikka tabataw on, ja üksnes selles. Ma otsisin, ma püüdsin seda — ta ei puutunud mulle kätte. Ma ei mõista tänapäewani, kudas mina ei leidnud, mida teised hiljem leidsiwad ja mida ma mujalt muidu olen leidnud — just mina, kes ma sind nii hinge ligidalt kuulda wõisin.