Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/147

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
147


Laurits

Soo? Na, küll ta siis poeb mujalt wälja. Tänan! — — Nägemiseni! (Tuleb tõtates tagasi)

Ka seal mitte, Lilli! — — Ega ometi — hm — mõni äpardus —?


Lilli
(lööb kergelt käega)

Oh ei — missugune siis! Tal on ju weel teisi wanu tuttawaid, keda meie ei tea, — mõni juhtus wasta tulema —


Laurits
(Lilli otsa waadates)

Kas teie wahel ehk midagi — midagi abielulist juhtus — — pisuke pahandus —? Wast koguni teatawa asja pärast —?


Lilli

Sa mõtled laulatuse-asja? (Wäristab pead) Meie rääkisime sellest eila õhtu paar sõna, kuid ilma millegi pahanduseta. Tema ei olnud tujus, ja mina ei tahtnud temale peale käia, et tema närwisid hoida.


Laurits

Ja, tema närwid! Kuule, Lilli, ma märkasin temast täna hommiku midagi, mis mulle mõistatuseks jäi, Meie olime kahekesi jutus. Seal pillas ta kõne sekka korraga midagi üsna wõõrast —


Lilli
(kergelt)

Ja, ma tean — ma tunnen seda kauemat aega — — wist midagi oma lapsepõlwest?