Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/149

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
149


Lilli
(waatled teda silmapilgu lornjetiga, siis ükskõikselt)

Ma olen heameelega wahel üksinda.


Juta

Aga terwe päewa ilma meheta!


Lilli
(naeratab)

Kas see sinu meelest nii hirmus on?


Juta

Kui ma ei teaks, kus ta on — iseenesest mõista! Jumal, missugused mõtted mulle kõik pähe ei tikuks!


Lilli
(ikka naeratades)

Missugused siis?


Juta

Heldeke, eks ma mõtleks, et ma mitte ainus naine ilmas pole, ja poolegi mitte kõige parem!


Lilli

Wõi sina, waeneke, näeksid kohe tonta! — See oleks aga ainult mõistetaw, kui sa oma wäärtust hästi madalalt hindad, milleks sinul ju muidugi asja wõib olla.


Juta
(kentsaka ohkega)

Ah ja, wõistlus on ju nii suur! Sest kes oskab siis kõik seda leida ja definerida, millega