Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/174

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
174


Leo

Ei keegi kolmas. See tõde imbis mulle sinust enesest aegamööda sisse — wäikestest walwamata ilmutustest sõnas ja teos, pisukeste nähtuste ja kuulduste tolmukübemetest. Ma ei märganud neid, ma ei wõtnud neid olewateks niikaua, kui ma sinu ja iseenda suggestioni all elasin, mis meie ühendust pühitsetud abieluna laskis paista. Alles see wõimule pääsew ja äratundeks selgiw igatsus kadunud paradiisi järele teritas mu meeli. Ma hakkasin nägema, juurdlema, järjeldama, ja warsti teadsin ma kõik.


Lilli
(on teda rahutuma, wastutahtlise põnewusega kuulatanud, nüüd wäljapahwatawalt)

Aga see on ju pöörane sonimine —!


Leo
(rahulise pehmusega)

Pea sõna, Lilli, ja jää rahuliseks! Ma ei kaeba sinu peale, ma ei kurda — ma seletan ainult. Ja ma olen lõpul.

Oma püüdesihti ilmutasid ja paljastasid sa iseäranis selle üliagarusega, millega sa mind tõstsid ja tõukasid. Ja, Lilli! Oma õhinas, rutemine eesmärgile jõuda, ei pannud sa tähelegi, et sa armastawa naise osast wälja wääratasid ja mind oma hingest lugeda lasksid: „Sa oled mulle abinõu otstarbeks,“ — et sa minu terwisest wähem hoolisid kui tasust, mida sa endale oma kulu ja waewa eest olid tõotanud.