(Astub ruttu tema juurde, kükitab tema ette maha, wõtab tema käed ja surub need oma põskede wastu; siis lendawal hingamisel, kaswawa kuumusega)
Jää minu juurde, Leo! — Ma armastan sind. — Kui ma sind iialgi pole armastanud — nüüd armastan ma sind — nüüd, kus sinu kaotus mind ähwardab. — Ma ei waleta — ma wannun sulle. — Waata mulle silma! — Tunne minu hingeõhku! — Hinga minu juukselõhna! — Ammuta endasse minu ihu põlemist! — Joo mind, Leo — joowasta, uimasta ennast! — — Ja — ja — silma waata mulle — sügawaste — sügawaste! — Sa näed, ma elan sinule — kümme kuuma elu korraga elan ma sinule. — — Ja sina — ära eksi — sa ei suuda mind iialgi unustada! Ma tunnen sinu janu — ma olen sind kaua jootnud. — Igatsus minu õhu järele, iha minu ihu ja hinge, minu olewuse musta haudja kõue-öö järele — nagu wereimeja heidaks see su rinna peale ja imeks su kuiwaks. — — (Käsi tema põlwede ümber lüües)
Sa jääd, Leo? — Sa jääd minule? — Sa — sa (pitsitawa põnewusega) — sa jääd —?
Leo
(kes tema peale kõikumata rahuga maha on waadanud, lahke manitsemisega ja kergeste tema pead puudutades)
Ole uhkem, Lilli! Ole nii uhke, et meie sõpruses wõiksime lahkuda, nagu minu soow ja lootus oli!
