Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/201

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
201


Eewa
(hämara rahuga)

Teie nägemine tundub mulle ustawana, herra Heinmann.


Heinmann

Ma tunnen Teie kollegialsust, neiu Pedak. Selle õrnus on haruldane just meie mail, kus kõige tillukesem sawijumalgi teisi enese kõrwal ei salli. Aga et Teie minult aru pärite — ja ma kergendan suusõnal ja wäheste kõrwade ees wahel heameelega oma kriitikalist rinda — siis peate juba lubama, et ma tõeks tuntud tõtt ütlen.

Meie kunstnik toob wõõrsilt kauniste hõbedat kaasa, mille kaewamine tal kahtlemata palju ausat higi on maksnud, aga ta ei too mitte kulda, sest et ta kaelasidemest kõrgemale ulatawat pead ei too.


Salme

See wõib temale ju weel kaswada, kui Teie tema eduwõime antuks tunnistate.


Heinmann

Edenemisel on piir, ja tema on selle piiri peale jõudnud. Nüüd tuleb see, mis äraõpitaw ei ole, nüüd seisab ta sfinksi ees, kelle mõistatusi ta mõistatada ei oska ja mida ta seepärast wõõriti mõistatab. Sellest see muusikaline „kitsch“, need pealtnäha sügawad, aga tõepoolest madalad põhjast-ulatused, kõik need wanad ja uued wirtuosi-wirbitused.


Eewa

Ja ta ise ei märkagi seda.