Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/223

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
223

hulgas noori kunstnikka, kes sedasama teed tahawad käia ja kellele praktilised näpunäited seepärast mitte tuluta ei oleks, kuna minu aine ka ajakirjanduse esitajaid ja meie seltskonda üleüldse tohiks huwitada.


(Mõned hääled: „Braawo!“ — „Wäga tänuwäärt!“)

Iseenesest mõista, peab algaw kunstnik, kes oma geeniuse kohta kindlusel on, kõik wahendid tarwitusele tootma, mis teda eesmärgile, see on awalikule tunnusele, tõotawad wiia, sest tee sinna on kauge ja järsk. Mida tal hakatusest peale marjaks tarwis läheb, on kellad, mille kõrade küljes tema nimi ripub — olgugi esiotsa kõige pisemad. Neid peab ta warmalt ja nugrilt nõutama hakkama. Seks leidub mitmesuguseid wõimalusi, ma nimetan ainult mõnda kindlamat. Meie tundmata kunstnik teeb näituseks hästi, kui ta algusel weidi kaudselt käib: ta ei astu mitte kohe suurte iseseiswate kontsertidega ette, mis ainelist kahju ja weel midagi pahemat tooksiwad, waid ta esineb seltsides piduliste toimepanekute puhul — kas kasina honorari eest, wõi, kui pidul heategeline wõi ühistululine otstarb on, gentlemanlike ka ilma selleta. Kriitika mõõdupuude wahel on nimelt wahe. Hoopis teine toon on kriitika kellal, mis ühe ettekandja „lahkest“ ja „sõbralisest“ etteastest niisugusel seltsipidul heliseb, kui sellel, mis tema nõudetõsisest eri-kontserdist kumiseb, osalt juba sellegipärast, et pidukriitikused kunstitundlise kwalitedi poolest harilikult teised on, kui kutselised kontserdi-arwustajad.

Weel tulusam kriitikaliste kellukeste kogumiseks aga on, kui meie esile-püüdja antud koha ühiskondlise strukturi järele enda ühe wõi teise