Lehekülg:Tallinna narrid ja narrikesed. Bornhöhe 1892.djvu/24

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 24 —

4.

Wesipruul hakkas wärske jõuuga tööle; töö oleks kiiresti edenenud, kui ta mõne hää hakatuse oleks leidnud. Aga see oli tema õnnetus: hakatust ei olnud kusagilt leida. Liigutawaid jutulõppusid oli tal enam kui küllalt käepärast, näituseks: „Kolme nädali pärast oliwad Juhani ja Miina õnnelikud pulmad.“ — „Nõnda sai kurjategija oma teenitud palga kätte.“

— „Salomon sai kuulsaks ja rikkaks meheks, kuri Jaan aga käis tema ukse taga kerjamas.“ — „Kui nad weel surnud ei ole, siis elawad nad tänapäewani,“ jne. Kõik need jutulõpud oliwad Salomonist enesest wälja mõeldud, igapidi uued ja algupäralised, nagu lugeja isegi näeb. Aga hakatuste leidmises ei olnud Salomonil õnne. Hakatused oliwad tema kuulsuse takistajad.

Terwe nädal läks mööda ja Salomoni paberirull oli ikka weel peaaegu puutumata. Suured ja laiad mõtted ei tahtnud kitsa paberi külge hakata. Wesipruul katsus mõtteid igapidi koguda, istudes, kõndides, woodis ja rohu sees lamades, selili ja kõhuli waimustust oodates. Wiimaks ronis ta toguni kõrge puu otsa, et jahe tuul taewa lähedal ta pääd selgitaks. See paik meeldis talle nii, et ta raske waewaga pika laua puu otsa winnas ja enesele okste wahele mõnusa istumisepaiga walmistas.

Ta oleks wist põliselt puu otsa elama jäänud, kui Jumal teda linnuks wõi ahwiks oleks loonud; et ta paraku kogemata inimeseks oli tehtud, siis pidi ta wähemast söömise ja magamise ajaks maapinda