— 37 —
II. Raha narrid.
„Konti, kaltsu, konti, kaltsu, prou—ad!“
Mees, kes neid wägewaid sõnu hüüdis, astus parajasti selles Tallinna alewis, mida meie esiwanemate naljatuju „Kassisabaks“ on ristinud, kahekordse puust maja õue pääle. Mehe riided ja külm talwine päew ei tahtnud kokku leppida. Õhukene ülikuub oleks kümne aasta eest mõne kerjaja seljas ligimeste kukru pääle jõudsalt tormi wõinud jooksta; praegusel ajal oli ta nii kirjuks lapitud, et esimene Tallinna rättseppgi ei oleks wõinud ütelda, mis karwa ja missugusest riidest kuub wanal ajal olnud. Müts näis mõne eluta põlluwahi käest laenatud olewat; saabaste tallad ja päälisnahad kippusiwad lahku minema. Ka mehe nägu ei olnud ülikonna kohane, ehk ta küll wanadusest kortsutatud, hallidest okastest inestatud ja külmast sinine oli; näo jooned oliwad siisgi peenikesed, nina pikk ja teraw, nagu naaskel, suu õhukeste huultega, mis kui tangid kõwasti kokku surutud oliwad; iseäranis aga ei wõinud need silmad sündinud kaltsukorjaja silmad olla, sest nende pilgu sees wilkus aegajalt üks säde, mis ainult kõrgem haridus sinna sisse wõis pillanud olla.
„Konti, kaltsu, konti, kaltsu, prou—ad!“
Kuna prouad wiibisiwad, hakkas wanamees kepiga, millel teraw raudne ots oli, prügihunnikuid õue pääl läbi tuustima. Kõik riide räbalad, kondid, paberi- ja klaasitükid, pääta naelad ja silmata nõelad, mida ta säält juhtus leidma, pistis ta oma laialise koti sisse. Oleks leid nii suur olnud, kui otsija usinus
