— 39 —
mina olen näinud, naelade suuruse poolest lahku läksiwad; ma ei ole ialgi kahe ühemeelelise margapuuga kokku juhtunud; näib, kui elaksiwad kõik margapuud isekeskis abielus.
Kui riid juba nii suureks läinud, et Europa rahu ähwardas rikkuda, wiskas teine naene, kellel aeg oodates igawaks läks, oma põllest perenaese kaltsu hulgale nii palju juurde, et kaks naela wanamehe margapuu järele täis saiwad. Wiimane tõmbas siis punga wälja, mis muud ei olnud, kui kahest otsast kinni seotud sukasäär, soris kaua aega sääl sees olewate waskrahade keskel ja andis wiimaks haleda näoga ning sügawasti õhates kopika perenaese kätte. Niisama tegi ta igakord, kui ta teistele naestele kopika wõi koguni kaks maksma pidi; rahatükid oliwad otsekui haakidega ta sõrmede külge kinnitatud, nii et nad sugugi säält wälja libiseda ei tahtnud. Kui wiimne kopikas wälja maksetud oli ja wanamees järele jäänud wasetükkisid hoolega läbi luges, tegi ta niisuguse näo, kui oleks ta isamaa, waranduse ja pere korraga kaotanud.
Ta hakkas kotti, mis pääle leisika raskemaks oli läinud, jälle selga upitama, näis aga korraga ära nõrkewat. Kott kukkus maha ja wanamees toetas ennast hoigades wastu seina. Naesed küsisiwad osawõtlikult, mis tal wiga.
„Halastage, prouad, waese inimese pääle,“ ägas kaltsukorjaja. „Eilsest saadik ei ole ma leiwa raasukest suhu saanud. Jõud on otsas, pää käib ringi“…
„Ärge uskuge kelmi!“ hüüdis perenaene põlglikult. „Tal on raha küll, aga ta ei raatsi ise leiba osta,
