— 43 —
juurde poolt naela paberit, ei wõtnud mitmehinnalist kaupa ühe koti seest ega kiitnud liiwa nisupüüliks. Lastele, kes kopika eest krihwlid tuliwad ostma, andis ta kamalutäie „pompommi“ pääle kauba; kerjajaid kutsus ta sagedasti ise sisse. Nõnda oli siis pood alati lapsi ja kerjajaid täis, kes mitte iga kord lahket andmist ei oodanud, waid andja waewa sellega wähendasiwad, et ise wõtsiwad, mis süda just ihaldas. Tihti pani Hermann lausa päewa ajal poe kinni ja läks sõpradega uitama. Ta oli üks neist mõnusatest „andalaskjatest“, kellel waimustatud sõpradest ialgi puudust ei ole. Sõbrad oliwad temaga igapidi ja üliwäga rahul, kuna wanemad temast muud ei leidnud, kui laitust. Sõprade silmas oli ta lustilik, waimurikas, wiisakas ja kuldse südamega noormees, wanemate silmas — ühe neist sagedasti pruugitud sõnaga ütelda — „rumal wasikas.“ Kummal oli õigus?
Kaltsukorjaja oli söömise lõpetanud. Ta pühkis suu kuue hõlma sisemise poolega puhtaks, tänas wiisakalt ja hakkas siis noore naese käest, kes teda oma waesusest oli söötnud, raha nuruma, mille eest ta haigele naesele kõhu rohtu tahtis osta. Noor naene oli ikka weel emand Trumbiga kibedasti riidlemas; igal muul ajal oleks ta täitmata wanamehe wist hästi läbi hurjutanud; et ta aga sel korral perenaese südant nii raskesti, kui wõimalik, haawata soowis, andis ta kalsukorjajale oma wiimsed wiis kopikat, mis tal hinge taga oliwad. Wanamees tänas ka selle ande eest wiisakalt, upitas koti selga ja läks oma teed, naisi kustumata wiha ning õelusega kaklema jättes.
