— 45 —
Hermann tõstis kaltsukoti, mis tõesti peaaegu unustuse kätte oleks jäänud, saani sisse ja käskis woorimeest sõita.
„Pöörane, mis su arus on?“ kärkis sel silmapilgul emand Trumbi hääl õuewärawa wahelt. „Hermann! Hermann!!!… Kuhu sa tormad? Ei kuulegi. Oota, kui ma su naha kätte saan! Oled sina santide wedaja? Kelle hooleks sa poe jätad, kuri loom? Hermann! Hermann!!!… Herrr—mann!!!?“
Aga Hermann oli juba nurga taha kadunud.
„Miks T’e woorimehe wõtsite?“ hädaldas wanamees tee pääl. „Minul ei ole temaga tegemist. Makske ise talle, kui tahate.“
„Olge mureta,“ naeratas Hermann.
Nad jõudsiwad warsti suure neljakordse Schaumbergi pärijate maja ette. Hermann tundis seda maja wäga hästi, sest ta oli mitu sada korda nende aknate alt läbi kõndinud ja ülespoole wahtinud, lootes, et üht kallist nägu näha saaks, mis alati ta meeles mõlkus. Maja sisse ei olnud teda paraku ialgi kutsutud ja ta ise ei olnud, oma muidusest ninatarkusest hoolimata, oma jalga kordagi pühandatud läwe üle julenud tõsta… Hermann aitas kaltsukorjaja saanist wälja ja oleks teda hää meelega trepist üles talutanud, aga wanamees tõrjus teda küünarnukkidega enesest eemale ja käskis wiibimata koju minna.
„Teie kukute jälle maha, kui ma Teid ei hoia,“ pani Hermann wastu.
„Laske mu käsi lahti!“ kähises wanamees wihaselt. „Ma saan ilma Teietagi läbi.“
Hermann pidi ta haleda meelega lahti laskma.
