— 66 —
pilkama ja üks neist teab üht õpetlikku lugu jutustada, mis praeguste armastajate pääle heledat walgust heidab. Lugu peab tõesti tõsi olema ja on nii liigutaw, hale ja armas, et ma teda oma loodetawate lugejate eest warjul hoida ei raatsi.
Jutu tegelased on Rudolf ja Margot. Rudolf on hästi kaswatatud noormees Berlini kõrgemast seltsist; Margot on osaw kunstrooside tegija Parisist, noore, rõõsa näo, laitmata jume ja lustiliku, külge tõmbawa loomuga neiu. Rudolf armastas neiud palawasti ja oli igapidi õnnelik, kui korraga üks ootamata juhtumine neid lahutada ähwardas. Rudolf pidi oma isa soowi järele ühe suurtsugu neitsiga abielusse heitma; kõige päält oli nüüd muidugi tarwis selle pääle mõtelda, kuda wäikesest Margotist lahti saada.
Rudolf ei julenud neiule lahutuse õiget põhjust teada anda, waid püüdis nii õrnalt, kui wõimalik, luisata; ta kirjutas Margotile umbes järgmise sisuga kirja:
…„Ma ei wõi selle wastu midagi parata, mis minu südames sünnib; ma olen Teid tõelikult armastanud, aga inimeste tundmused on muudetawad. Ma ei wõi Teid enam armastada ja tunnen, et meie igawesti lahutatud oleme“…
Kunstrooside tegija wastas alles teisel päewal; ta palus Rudolfi ette seatud ajaks oma korterisse tulla. Seesugune lühikene nõudmine pani Rudolfi kartma; ta wõttis oma kõige parema sõbra kaasa ja palus teda maja ees oodata. Margoti ukse ees tõmbas Rudolf mitu korda kella, aga uks jäi kinni.
