— 67 —
Rudolf tõmbas wõtme, mis tal selle ukse jaoks taskus oli, wälja. Ust lahti keerates wärises ta käsi. „Wiimast korda!“ mõtles ta iseeneses. Toas leidis ta laua päält sedeli nende sõnadega: „Armas Rudolf! Ma olen Teid nii kangesti armastanud, et ma ilma Teieta elada ei wõi; kuna Teie neid ridasid loete, wagub Teie Margot surma käes.“
Rudolf langes tooli pääle. Teatus oli põrutaw, iseäranis selle pärast, et ta mitte sündinud asjast ei kõnelenud, waid et hirmus õnnetus just sel silmapilgul pidi sündima.
„Margot!“ ägas Rudolf. „Kallis, lustilik Margot! Ja mina pidasin seda tüdrukut kergemeeleliseks!“…
Ta toetas pääd kätega ja wahtis kui tardunud hirmsa sedeli pääle. Mõttes nägi ta, kuda parajasti Spree jõe woogudest tuntud naesterahwa külm surnukeha wälja tõmmati…
Korraga kuulis ta toas krabinat; kõrge peeglikapi uks läks lahti ja Margot astus wälja, tõsine ja kahwatu; ta oli palju walget näowärwi ära kulutanud.
„Rudolf,“ ütles neiu, „ma olen Teid wõtmehaugu läbi silmitsenud… Teie armastate mind ikka weel. Ütelge „jah,“ ja ma wiskan selle pulbri kõrwale.“ Sääl juures tegi ta oma tillukese rusika pisut lahti, nii et walget paberist kotikest, nagu neid apteegist saab, wõis näha. „Tulge mu juurde tagasi, Rudolf!“
Noormees oli nii kohmetanud, et ta tükil ajal wastata ei saanud.
„Ma ei wõi!“ ütles ta wiimaks kindlasti, „aga ma wannutan Teid, Margot, jätke oma kole nõuu katki!“
