— 76 —
metest, torkaw walu pääajus lõppes ära. Wiimaks ärkas mu sees nii kange tegemise ja liikumise himu, et ma hulga maad karates jooksin, siis tee kõrwal lehkawa rohu sisse heitsin ja ennast rõõmu pärast ühe külje päält teise pääle weeretasin. Selle tuhina järele jäi mu weri jälle rahule ja ma sammusin parajat soodu edasi.
Tee lähenes Kurá jõe kaldale, millest ma ainult tumeda kohina läbi aimu sain. Üksikud puud ja põõsad seisiwad kui wahisoldatite waimud tee ääres. Paiguti kerkis mõne ninatarga mäenurga wõi kentsaga näomoega kalju määratu wari nii häkitselt pimedusest üles, et ma kohkudes tagasi põrkasin. Kurá orust woolas magus, joobnustaw lillelõhn wälja, õitsewa paradiisi lähedust awaldades. Minu pääle tuli luulelik ja muusikalik tuju. Ma ümisesin laulukesi tuttawatest ooperitest iseenese ette, katsusin mõnda lapsepõlwes kuuldud kirikulaulu meelde tuletada ja lasin wiimaks Schuberti „Rändaja“ imelisest igatsusest paisuwaid looduse-hääli täiest kõrist taewa poole heliseda.
Häkitselt jäin ma kohkudes seisatama. Ma olin tee äärsest põõsastikust selgesti murduwa okste raginat kuulnud.
„Kes sääl on?“ hüüdsin ma ja tõmbasin püstoli wälja.
Wastust ei tulnud.
Ma kordasin küsimist müristawa häälega.
„Mis sa lõugad, koera poeg!“ urises keegi teisest küljest Wene keeli. Oma kohkunud nägu sinna poole pöörates, nägin ma enese ees kahte pikka warjukuju,
