Lehekülg:Tallinna narrid ja narrikesed. Bornhöhe 1892.djvu/90

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 90 —

dates arwasin ma Teid ikka igapäewaseks ja tühjaks, aga mitte tänamataks inimeseks. Nüüd on Hermann mulle ühe jutukese Teie sulest, päälkirjaga „Raha narrid“, ette lugenud, millest ma näen, et Teie seda kurjasti olete pruukinud, mis Teie kohwilaual minu ja mu mehe käest kuulsite. Hermann ei mõista muud kui naerda, aga minu arust ei ole see asi sugugi naeru wäärt; ma pean ütlema, et minu ja mu mehe mõtted sest saati, kui meie abielusse heitsime, mitte enam igas asjas kokku ei lähe.

Teie olete minu isa just nõnda maalinud, kuda ta tõesti oli. Teie olete temast raha narri teinud. Ma küsin: mikspärast? Luuletajate pääülesanne on, kõik, mis nende käte alla juhtub, paleusliseks teha. Kuda olete Teie seda püha kohut täitnud? Nagu öeldud, Teie olete minu isast naljaka raha narri, kaltsukorjaja ja waleliku kerjaja teinud. See on paraku sula tõsi, aga ta käib 1) luulekunsti seaduste, 2) minu perekonna auu wasta. Oleksite Teie 1) kui õige luuletaja ja 2) kui meie tänulik sõber, kes minu kohwi sagedasti on tohtinud hääks kiita, oma töö käsile wõtnud, siis oleks minu isa Teie jutu sees umbes järgmisel näol ilmunud: Kindla, painumata loomuga vanamees, ikka tõsine, päält näha karm ja wali, aga pehme südamega, määratu rikas (umbes 1½ miljoni) ja kokkuhoidlik, aga salaja tuhandete hää tegija, helde ja auus. Ihnusest ja kaltsukorjamisest — mitte sõna. Waat’ see oleks luulelik ja tänulik olnud!

Hermanni ja mind olete Teie kaunis õieti kujutanud, aga siisgi mitte täielikult. Teie oleksite pidanud nimetama, et mina oma magusa lauluga isa kortsutatud kulmusid nõiduslikult silitasin — „nõiduslik“ on wäga ilus sõna —, et ma sagedasti sügawas mõttes aknast wälja waatasin, et mulle sinine karw kõige enam näo järele on ja et ma kindaid nr. 5½ kannan, ehk need mulle küll pisut suured on.

Kõige heledamini paistab Teie tänamata meel sellest wälja, et Teie mind nii hirmus tühja ja igawa jutu tegelaseks olete teinud. Teine asi oleks olnud, kui Teie minu üle pika ja põnewust äratawa romaani oleksite kirjutanud. Ma kardan, et Teie ise ialgi õige romaani sisu wälja ei