tada, ja siis peaksid sinagi oma silmaga nägema, kuidas Kivimäel vili kasvab.»
«Aga mina ütlen, et ennem mine minu juurest ära, mine või metsa kuuse alla, mine kas või Kõrbojale peremeheks, ennem kui sa nende kividega seal jändama hakkad,» ütles isa.
Aga nüüd vastas Villu midagi, millest isa alguses järeldas, et tema pojal enam täit aru peas ei ole, sest Villu vastas nõnda:
«Seda olen ma isegi vahel mõelnd, et ma peaks õige sinu juurest ära minema. Ja ma lähekski, läheks kas või tänapäev, kui sa mind lubaksid käia Kivimäel kive lõhkumas ja sinna põldu tegemas, kui kivid eest ära saavad. Mina elaks tõesti kas või metsas kuuse all ja käiks sealt Kivimäele, käiks vähemalt pühapäevitigi, kui muidu ei saa. Sest vaata, isa, sina ostsid selle Katku, ostsid ja ei müünd teda kellegile, ka Kõrbojale mitte, ei müünd teda hingehinna eestki, mis sulle pakuti, tegid siin tööd, kaevasid kraavi niipalju kui jäksasid, ehitasid hooneid, tegid toale korstna peale, muretsesid reed ja vankrid, panid raudassid puutelgede asemele, nii et esimesed rattad enam usse põõsastest välja ei ajand ega viimased neid tapnud – seda tegid sina. Aga ütle, mis pean mina siin tegema? Sinu koha peal elama, sinu vankriga sõitma, sinu sahaga kündma, sinu hoonetes ulualust otsima? Kas siis mina ise midagi ei suuda ega oska? Sinul on hea rääkida, sest sinul on Katku, ja kui hobuste kõrvad siin aiste vahel enam ripakile ei lange ja kui lammaste kaelad kevadeks rõnga ei lähe, sead kõhtu elitinga ei saa, siis oled sina seda teind, sina ja ema. Aga mis siis mina olen, et mina midagi ei või teha, mis oleks niisama palju, kui on sinu töö? Ega sa ometi sellepärast Katkut omale ostnud, et igavesti endist viisi siin kükitada. Ka sina ei olnd vana Katkuga rahul, tegid uue, mina tahan ka midagi uut teha. Ainult ühes olen ma ehk süüdi: ma põle õigest otsast peale hakand, olin rumal, ei tund Katkut. Ma oleks pidand oma värkstoad ja keldrid kus ja kurat jätma ning oleks pidand otseteed Kivimäe kividega peale hakkama, sest siis oleks ta nüüd juba valmis. Uudsevili oleks juba Katku salvedes, uudsehein Katku küünides või lakas ning nende eest saadud rahaga oleks võind pikkamisi ehitada keldri ja kas või värkstoa, kui süda oleks kutsund.»
Nõnda rääkis Katku Villu täna isaga ja nõnda polnud ta temaga
105
