18
Eevi teab isegi, et ta ema sõna ei kuulanud, sest tema arvas siis, et headus on parem kui sõnakuulmine. Ta ei võinud ometi Villule midagi keelata, kui Villu tema pärast Künka Ottole teibaga pähe valas, päris mahagi lõi. Siis ep see oligi kõik.
Aga Eevi arvab ka tänapäev, et kergem on Kõrboja preili jutule minna, kergem on teda paluda Villu pärast, kui istuda kodus ja kuulata haige ema sõna. Sellepärast tõmbab ta esimesel parajal silmapilgul poja sülle ja pistab temaga Kõrboja poole ning teel ei turgata talle kordagi meelde, missuguse lauluga ta siit tulnud, kui poeg trampis jalgega tal alles südame all. Ei, Eevil pole minnes midagi meeles kui aga Villu ja poeg, Eevil pole kunagi Villu ja poeg nõnda meeles olnud kui nüüd Kõrboja teel.
Villu vangiviimisel oli tal kergem, sest vangist saadakse ju ükskord ometi lahti; tal oli ka kergem, kui ta teada sai, et Villu on verise käe ja silmaga linna laatsaretti sõitnud, sest laatsaretist võib, kui mitte tervelt, siis ometi vigaselt tagasi tulla. Aga kui Eevi mõtles selle peale, et ühel ilusal päeval sõidab Villu ühes Kõrboja preiliga õpetaja juurde ja istub vedruvankris, millel kaks hobust ees, siis lõi ta silme ees äkki kõik mustaks ja selles mustas polnud midagi näha. Kõrboja vedruvanker oli kui puusärk, mida Villu eest pidi hoidma. Istus ta kord juba seal sees, siis sõidaks ta nagu surnuaiale, kuhu kaevatud värske haud. Nõnda tunneb Kuusiku sauna Eevi, kui ta läheb, poeg süles.
Kõrbojal istub vana Rein ise ukse ees sügisese päikese paistel, kui Eevi väravast sisse astub; vana Rein istub ja poolpime, poolkurt Mousi on kõhuli ukseläve ees, mis on märgiks, et ka perenaine peab kodus olema, sest koer ei jää tema sabast kuhugi.
«Näe, Eevigi tuleb vahel meid vaatama,» ütleb Rein heasüdamlikult.
Need sõnad äratavad koera unest ja ta astub lähemale vaatama ja nuusutama, kes on tulnud, sest nina on tal veel ainukeseks õigeks teejuhiks jäänud siin ajalikus elus.
109
