«Siis ei taha sant mitte,» vastas Villu kindlasti ja teravalt.
«See on teine asi,» lausus perenaine nüüd ja jälle nuttis ta omaette männitüve najal.
«Teie ei pea mitte sellepärast nutma,» rääkis Villu, «sest ma ei mõtle seda nõnda, nagu räägin, vaid teie peate seda teisiti mõistma. Ma tahan ju, aga ma ei või…»
«Miks?» küsis perenaine.
«Nagu oleks see nõnda kerge öelda,» vastas Villu. «Ütelge ometi isegi, mis mees ma siis veel olen, kui ma nii, nagu ma olen, teile meheks tuleks. Seda võiks ma ainult purjus peaga teha, ja niipea kui ma kaineks saan, siis ei tea ma enam, mis minuga sünniks. Minu ajad on mööda. Te nägite täna: kas oleks võind varem minuga midagi niisugust sündida? Enne kartis ja austas mind terve metsanurk.»
«Te mõtlete ainult iseenda peale,» ütles perenaine.
«Ma ei tea, kelle peale ma mõtlen, ma teen, nagu ma võin,» vastas Villu. «Aga kui te just tahate, tulen muidu Kõrbojale, tulen sulaseks, kui tahate, võtan oma Eevi ära, temaga on mul poeg, ja tulen Kõrbojale, teen seal kõik, mis te tahate. Seda ma võiks.»
«Sulaseid on Kõrbojal ennegi, peremeest on sinna vaja,» vastas perenaine. «Tulge peremeheks, siis võite lasta ka Eevi oma pojaga Kõrbojale tulla, kui ta aga tulla tahab, ja võite oma poja seal üles kasvatada, nagu oleks ta Kõrboja peremehe poeg.»
«Nõnda ei tule Eevi kunagi ja ei anna ka oma poega Kõrbojale,» ütles Villu.
Nad vaikisid ja igaüks korrutas pimedas oma mõtteid, kuni perenaine ütles:
«Kuusiku sauna Eevil on kergem kui Kõrboja perenaisel: tal on ometi poegki.»
Neis sõnades oli kahetsus ja nagu mingisugune etteheide, Villu tundis, et oli etteheide.
«Igaühel oma õnn,» ütles Villu, et aga midagi öelda, sest vaikida hakkas raske, «ühel on poeg, teisel Kõrboja.»
«Kõrboja pole minule mingi õnn,» vastas perenaine. «Mina ütlesin isale, et ma sinna ainult siis jään, kui teie peremeheks tulete.»
«Muidu?» küsis Villu.
124
