käisime, sina ise olid kaasas, Katku kohta tahtmas, teda ostmas ja nüüd peaksime oma koha nii-öelda Katkule andma. Kõik on kergem kui see.»
«Isa, siin näed sa võõriti,» vastas Anna. «Asja võib ka ümberpöördult mõista. Teda võib nõnda mõista, et meie tahtsime Katkut osta, tahtsime teda Kõrbojaga ühendada ja ei saanud, sest Katku peremees ei müünud meile oma kohta, ei müü praegu ega ka edaspidi. Ütleme nüüd, et Katku peremehe ainuke poeg ja pärija saaks Kõrboja peremeheks, asuks siia elama, ega ta siis ometi siit hakkaks Katkule tagasi minema, kui ta kord isakoha kätte saab, vaid ta jääb ka pärast seda siia ning ühendab Katku Kõrbojaga, mitte Kõrboja Katkuga. Pealegi on nõnda lihtsam ja loomulikum, sest Kõrboja on suurem ja Katku väiksem, Katku pole Kõrboja kõrval midagi.»
Rein pidi tahes või tahtmata tütre seletusega nõus olema, aga ometi ütles ta kõige peale vaatamata:
«Ükskõik, siiski ei tahaks ma Villut omale väimeheks. Kõik see meie metsas põmmutamine, viinaajamine ja muud on ta mulle vastikuks teind.»
«Hea küll, isa,» ütles Anna, «aga siis lähen ma Kõrbojalt ära».
See tuli Reinule ootamata, sest nii tähtsaks polnud ta kogu asja mitte pidanud. Rein oli arvanud, et Anna käib alles nagu mõnesuguse kavatsusega ümber, kui ta mõtleb Katku Villust kui Kõrboja peremehest, aga ta polnud kunagi uskunud, et tütar seoks oma Kõrbojale jäämise selle oma kavatsusega. Sellepärast ütles Rein:
«Ei, ei, nõnda pole ma seda mõelnd. Kui asi nõnda on, siis tee nagu tahad, mina sinu asjadesse ei sega. Olen seda kord luband ja nõnda peab see ka jääma: sina valid Kõrboja peremehe. Rääkisin sellest Madligagi, ütlesin talle, et kui Kõrboja peres enam ei meeldi, eks aga siis poeme Kõrboja sauna, elame seal kaks vanainimest oma viimased päevad!»
Isa sõnad, eriti need, mis ta rääkis Kõrboja saunast, liigutasid tütre meelt nõnda, et ta heameelega oleks tema soovi täitnud, kui ta oleks võinud: ta poleks enam Katku Villust kui Kõrboja peremehest mõelnud. Aga Anna ei võinud seda mõtet jätta ja sellepärast ei öelnud ta isale oma meeleliigutuses midagi, seisis ainult, pilk kõrvale
84
