slaavlaste põlise maa – Ingeri (muistne Vodski pjatina).
Raiunud „akna Euroopasse", tundis Peeter muret selle üle, et saada sellele aknale „kindlad luugid". Oli tarvis kindlustada Vene pealinna – Peterburi (Leningradi) julgeolek.
Varsti pärast Viiburi vallutamist, mida Peeter on nimetanud „kõvaks padjaks“ põhjamaisele pealinnale, kirjutas ta:
„Ja nii on selle linna vallutamise läbi Sankt-Peterburile lõplik julgeolek kindlustatud.“
Karl Marx oli vaimustatud Peetri julgusest, kes ehitas „uue pealinna esimesele tema poolt vallutatud maatükile Balti mere rannikust, peaaegu ühe kahuripaugu kaugusele piirist...“ Oma teoses „XIII sajandi saladiplomaatia“ rõhutas Marx: „Tsaari troon Moskvast Peterburi üle viia tähendas asetada ta säärastesse tingimustesse, kus ta ei võinud kallaletungi vastu kindlustatud olla seni, kuni kogu rannik Liibavist Tornioni ei olnud alla heidetud, mis viidi lõpule alles 1809. aastal Soome vallutamisega.“
Venemaa kindlustas oma julgeoleku Soome enda külge liitmisega. Ja on iseloomuline, et selle sõja kohta aastail 1808–1809, mis taas liitis Soome Venemaaga, soome rahvas, keda seni oli rõhutud võõramaalaste poolt, on teinud palju muistendeid ja laule. Need laulud ja muistendid on täis palavat sümpaatiat vene rahva vastu. Rahvuspoeet Runeberg on kirjutanud vaimustatud poeemi vene polkovnikust Kulnevist, kes võttis osa sellest sõjast ja kellest sai hiljem 1812. aasta Isamaasõja kangelane. Luuletaja kujutas vene polkovnikut kui soome rahva parimat sõpra, ta hingeliitlast.
