klasside vastu. Soomemaa rahva poole pöördudes esitas suur Stalin selgesti bolševikkude seisukoha Soome tõelise sõltumatuse küsimuses:
„Täielik oma elu korraldamise vabadus Soomemaa rahval nagu kõigil teistelgi Venemaa rahvastel! Soomemaa rahva vabatahtlik ja aus liit vene rahvaga!... – Ja kui teil läheb tarvis meie abi, me anname seda teile, vennalikult sirutades teile käe.“
Kuid sotsiaal-äraandjad ei järgnenud Lenini ja Stalini tulistele üleskutsetele poliitilise võimu haaramise kohta. Proletariaat nõudis ülestõusu alustamist, aga sotsiaal-äraandjad viivitasid.
Selle aja jooksul soome kodanlus relvastus rutuga ja kutsus appi kõik välismaised interventlikud bandiidid.
Võimu oma kätte haaranud soome kodanluse jälk klikk kasutas talle antud sõltumatuse revolutsioonilise liikumise mahasurumiseks ja võitluseks töölismasside, soome rahva vastu. Võimule asusid Soomes needsamad tsaari satraabid, needsamad Nikolai Verise sulased, kes aastakümneid olid soome rahva vabadust kägistanud ja tundsid elajalikku vihavaenu tööinimese vastu, kehvtalupoja vastu.
1918. aasta jaanuaris loodi soome valge armee. Selle tuuma moodustasid valgekaartlikud kaitseliidu salgad.
Armee etteotsa asus timukas Mannerheim, endine tsaari õukonna kindral, Nikolai Verise toapoiss ja isiklik adjutant.
Ära ootamata Vene vägede Soomest evakueerimist, sooritas kogu see valgekaartlik rämps provokatsioonilisi kallaletunge meie sõdureile ja õiendas arveid proletaarsete organisatsioonidega.
