Eeskõne.
Vana Kannel, mis siin lugijale lahkeste pakutakse, tahab täieline kogu vanu Eesti rahvalauluzid olla, tema tahab meile ja järeltulevale sugule näidata, kudas ennevannast meie ezivanemad laulnud rõõmus ja kurbduzes, töö juures ja pidude pääl, tõe korral ja nalja heidul, kudas noored ja vanad, mehed ja naezed oma südame liigutuzi, oma tuju ja tarkust ilmutanud. Vana Kannel tahab üks peegel meie ezivanemate vaimuelust olla, sest vanad laulud on kõige täielizemad märguandjad ja sõnumetoojad inimeste sizimezest elust ennemuiste, nende vaimu ja südame harimize järjest, nende keelest ja meelest. Seks on ka need laulud korjatud ja Vana Kannel kirja pandud. Kell heledad kõrvad, selge pää ja lahtine süda, neile laulab Vana Kannel imeasju ette ja ezivanemate mälestus tõuzeb neil armsamaks ja kallimaks. Kes Vana Kandle lauludest oma jõudu täit aru ei saa ja päälegi vahest väljaandjat hukka paneb, et tema niisugust vana „lori“ raamatusse kogunud, selle silmi ei või mina siin lühikezes eeskõnes seletada, aga edespidi, kui Kannel täieste ehk ommeti suuremat oza on ilmunud, saab täieline õpetus kõigile Kandle kuuljatele välja tulema. Aga kes Kandle ilu ize ära tunneb, sellele soovin teda kuuldes sedasama rõõmu, mis väljaandjal teda kokku seades oli.
Praegune käesolev ezimene kogu vanu Eesti rahvalauluzid on Põlva kihelkonnast Võrumaalt.
Laulude korjajad on: minu õde Eeva Hurt, minu sugulazed Joozep Hurt ja Johan Hurt, minu õemees Mihkel
