VII
alla „Põlva laulud Nr. I. II. III.“ pannud. Mihkel Härmsi laulud seizavad kindla mapi sees, sest et nad ozast murtud lehtede pääle, ozast täite poognate pääle on kirjutatud, mis ennast häste punuda ei annud.
Laulude keel käzikirjades ja trükis on kohaline Võru murre, otse nõnda kui rahvas sääl räägib ja laulab. Sest murdest on mõnel pool, nimelt Tallinamaal, vähe raske aru saada ja sellepärast oli minu ezialgune mõte, temast siin tundmata lugijale lühikest juhatust anda. Aga azi veniks ommeti liig pitkaks ja ei mahu mitte eeskõne sisse. Ehk saan edespidi sündsas kohas seletust Võru murdest tegema, kui aeg kannab. Aga ma loodan, et terazemad lugijad igas maakonnas ka ilma minu izeäralize juhatuzeta lauludest, kui ka mitte igapidi täit, siis ommetigi üleüldse tarvilist jagu saavad. Vana Kannel on kõige päält uurijatele kirja pandud ja uurija vaim võidab ka keelemurde raskuze ehk takistuzed ära. Aga õigest kirjutamize poolest pean õige lugemize pärast siin seda tähendama, mis hädaste tarvis. Pookstav v tuleb kui w lugeda, z kui pehme s, ie on üks ja ainus pitk hääl välja üteldes, i ja e vahel, nagu sõnas kiel', mis ei kiil ega keel, vaid i ja e vahel lugeda tuleb. Nõnda-samati on uo üks ja ainus pitk hääl u ja o vahel, nagu sõnas puol'; üö on ü ja ö vahel, nagu sõnas süömä. Kriipsukene ' tähendab konsonantide taga hääle pehmendust, nagu sõnas kull', aga täizhääleliste tähtede taga sõna sees häälte lahutust kaheks silbiks, nagu sõnas rahva'alle, sõna lõpul izeäralist Võru murde häält, mis kurgus kuulukse ja silbile kindla ehk kõva k-sarnatse lõpetuze annab.
Mis Vana Kandle kohta üleüldse ja praeguste Põlva laulude kohta izeäranis veel võiks ütelda, seda arvan enam uurijate kui liht lugijate asjaks. Sellepärast olen kõik laiemad arutuzed Saksakeele eeskõne sisse pannud, et ka võõrakeelelized uurijad neist oza võiksivad võtta. Lugegu siis keeletargad suguvennad säält, mis ma sündsaks arvazin paberisse panna.
Lõppeks veel üks tähendus ja üks palve. Minu tähendus tuletab meele, et Põlva laulude ezimene anne
