Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/196

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

158

Häödä laudast hää' härä',
Ikke iest härä' iloza'.
   Ei või müvvvä, velekene,
60.Häötädä, hää veli.
Kütüze' mull jäävä' kündä,
Suure' juure' üles joosta,
Linnuhk-varre' liigutella.
Elämä jääs uma imä,
65.Uma imä, vana ezä.
Minkas ma toida tugevahe,
Aja läbi auzahe?
Arä es minnä, velekene,
Kardagi, kallikene,
70.Sõa säistme sekkähe,
Vainu katsa kaldale.
   Kuis ma lää es, velekene,
Kuis ma karga, kallikene?
Mino piht om peenikene,
75.Mino olg om ohukene,
Käe varz' mull vaimukene,
Jala talla tamme tõhva'.
Jõvva-a sõkku sõa leibä,
Jõvva-a kasta vainu kakku,
80.Jõvva-a kanda karbatsit,
Jõvva-a pühkü püsükeist,
Jõvva-a mõõta mõõgaga.
Sie küll sõkku sõa leibä,
Sie küll kastku vainu kakku,
85.Kell omma' ravvadze' ruzigo',
Kell om pihta pihlapuune
Ola-luu' uibo'otse',
Käe-varre' vahteratse',
Jala talla' tamme lastu'.
90. Velekene, helläkene!
Olgu piht küll peenikene,
Olgu olga ohukene,
Jõvva-a ma sõast lunasta,
Vainust vällä vaidelda.
95.Ärä peät sõtta minemä,
Vainu sekkä vaoma.
   Kui ma sõida sõa poole,
Heidä silmi hellä poole,
Kes sääl kotoh kõndines,
100.Kes sääl liiku liivakul?
Ezä kotoh kõndinesa,
Imä liiku liivakul.