Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/286

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

248

Astu tõizel ajastajal.
15.Sis om tulnu sino tundi,
Sis om astnu sino aigu.


Nr. 146. Vana ole, alla vao.

   Jummal tied, Jumalakene,
Mari tied, madalakene,
Kon mie' tõn'e tõze kõrra,
Tõn'e tõze ajastaja,
5.Koa liinah, koa liivah,
Kes meist havvah, kes alale,
Koa kanni kooli kaali,
Keä pidi pikä linige,
Narva naiste kaala räti,
10.Soome naiste suu räti.
   Vana ole, alla vao,
Ei kurku enämb kumize,
Ei helü enämb helize.


Nr. 147. Kas tie mino hanni näiet?

   Kuule külä hellä veljä,
Sõõru laazija' sõzare':
Kas tie' mino hanni näiet
Üle mere minevädä,
5.Lainit vasta laabuvada,
Oia pite ojovada.
Hani läts' alla haudumahe,
Pezä piiri otsimahe.
   Ehk küll näie, es küll tunne.
10.Mis sino hanil tähte olli?
Pää olli päädit pardli langost,
Kubo olli kulda kirjotetu,
Hõdzik oll' hõpesta valetu,
Siib olli siidist sirotetu.
15. Tie sis silda siidi langost,
Parv' tie pardzi pudzajista,
Lodi tie lõo lõvva luusta.
Mine sis mõiza mõõdu aita,
Sääl sino hani tapeti,
20.Veri vormi valetas,
Liha lipsa lõigutas.
Veri pilkse pikerih,
Liha liblet' livva pääl.
   Kuule, kulla velekene!
25.Kas sina tunnet tuoda miesta,