Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/667

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


5.Meie hulka, palju parve?
   Meid on viidud mere ääre,
Pantud meidä parve peäle,
Lueze lootsiku ninässe,
Pueze purju keske’elle.
10.Meid on viidud Venemaale,
Saadetud meid Saksamaale,
Tuubitud meid Turgimaale,
Roogitud meid Rootsimaale.
   Lagunegu Rootsi laevad,
15.Pihastagu parved paksud,
Väzigu Vene hobozed
Meie mehi viiessägi,
Sinna maale saiessagi,
Kus ei kivid kõnele,
20.Paed ei heältä pakatagi,
Kivid ei mõistnud meie kieltä,
Paed ei meie palve
Kus ei kuuluud kuke heältä
Egä linbnu laulu heältä,
25.Vaid riksumesta, raksumesta,
Igäs nurgas nuttemesta,
Põrgu piitsa plaksumesta;
Kus on hiiri härjä suurus,
Kus on rotti ruuna suurus,
30.Kezäparmu pardi suurus,
Riitsikäs rebäze suurus.

|}


Nr. 432. Ei must saagi soldatida. 282.

   Emäkene, memmekene!
Eks võind puua pfille paelus,
Eks võind matta mättä alla
Ennem kui minda kazvatazid?
5.Saks mind soovib soldatisse,
Mahutab mind madrustesse,
Püüäb püssi kandijasse.
Izäkene, taadikene,
Emäkene, memmekene!
10.Ei must saagi soldatida,
Ei ma. mahu mudrustesse.
   Emä siis mõistis, kohe kostis:
Oh mo poega noorukene!
Miks ei saa soldatisse,
15.Mahutele madrustesse,
Püzi püssi kandijasse?
   Mina siis mõistsin, kohe kostsin