Raputan pääd ja vehklen käega, nagu tõrjuksin enesest tüütavat kärbest, ning korraga tabab pilk valgel seinal liivakella, mis varsti maha käib: liiv on juba kõik allapoole toruotsa sirisenud. Kella küljest tulevad nöörid vannislamaja juure ja nõnda võib kella uuesti üles tõmmata, ilma et seks muud vaja oleks kui aga väikse sõrme liigutus. Seda teengi ja sõnan endamisi: „Aga nõnda võib see ju lõpmata, igavesti kesta“, ning siis turgatavad meele endised piinavad mõtted ruumist, ajast, merel lendlevast pardireast…
Jätsin liivakella ta lõpmata pöördkäiguga ja põgenesin vannist.
Nüüd tunnen enese lõdvana, loiuna ja ikka rahutumaks läheb süda, ikka hooglikumaks muutuvad higistused. Vähemastki liigutusest, pisemastki jõupingutusest on seks küll, et kogu kehale ilmuks hernesvesi. Ja kõrvus huugab ning huugab! Nagu oleks mu pääluu kummitud metall ja nagu pinnitaks teda sitkemaks, painduvamaks. Isegi sulevarre käeshoidmine läheb raskeks ja kirjatähtede silmitsemine hakkab väsitama.
Laninid on ikka kahekesi, nagu peaksid nad mingisugust salanõu. Et nende jutt ükskord otsa ei lõpe, on nad ju kümmekond aastat vestnud! Tahaksin teada, millest nad eneste
101
