Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/111

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Tema oli noor“?

„Kas ta noor oli! Nii noor oli ta! Ja ilus!“

„Ja armastas?“

„Ja armastas… Õigust öelda, ma ei tea, me ei rääkinud sellest kunagi, unustasime. Siiski — armastusest ta surigi, puhtast armastusest. Ta armastas nii, et ta surema pidi.“

„Ta siis ise tahtis surra?“

„Ah ei, seda mitte, aga mina…“

„Herra, Te pilate mind. Ma tulen lihtsalt, aga Teie pole venelane, räägite niisugust hirmsust…“

Ta arvas, et ma temast lahti tahan saada, ja haavatult lahkus ta toast. Ma ei keelnud teda, ei lausunud sõnagi. Aga hää on ta ja hääd soovib ta minulegi. Mul on valus, nii valus on mul, aga tema ei näe seda, ei saa sellest aru, nagu ta ka seda ei mõista, miks ma teda keelsin padjapüüri vahetamast, ehk küll seks juba aeg oleks olnud. Ta muretseb mu tervise eest ja arvab sellega midagi tähtsat tegevat, aga ta pole kunagi märganud, et terve tuba temast lõhnab ja et mul pääajus mingisugune soikuv mõte asub, mille hävitamiseks ma ei otsigi arsti. Ainult mu plõnnitajad, mu ihiitajad, millal väsite küll teie ja millal vabastate mu piinavast kõmast?


25. mail.

Käisin arsti juures. Ta oli ükskõikne ja rahulik ning see haavas mind. Ütlesin, et end


111