hästi tunnen ja et kõik on korras, ainult ajuti tulnud ennast näitama. Aga tema uskus mind nähtavasti niisama vähe, nagu mina teda sallisin, ja ta mõõtis mind küsiva pilguga, kui ta kaaludes nägi, et ma siiatulekust saadik kolmkümmend üks naela kergemaks jäänud.
„Kuidas söögiisu on?“ küsib ta.
„Pole viga“, vastan lausa valetades.
„Ja öörahu?“
„Niisama“.
„Imelik!“ lausub ta endamisi.
„Mereõhk“, tähendan, et tema kahtlust vähendada.
„Ja süda?“ küsib ta tuiksoont katsudes.
„Nagu näete“.
„Nõrk ja korratu“.
„Läheb üle“.
„Ega Te mägedele roni“?
„Ei“.
Ja ta soovitas mulle rahu, keelis mägedele minemast ja sooje merevanne võtmast. Aga nagu kiuste käin ma ainult mägedel ja kannan ikka revolvrit kaasas, seda pisitillukest musta riista. Kella unustan sagedasti koju, aga revolvrit mitte kunagi; nähtavasti olen araks läinud ja kardan kutsumata tülitajaid. Kuid tänini pole mul teda tarvis olnud. Selgesti mäletan veel, kuidas esimest korda teda tasku pistes endamisi laususin: „Kes teab“ ja Vene keeli juure lisasin: „Неровный часъ“. Mulle valmistab iseäralist kõledat,
112
