Ta vaatab mulle esiteks arusaamatuses pärani silmil otsa, taipab siis korraga kõik ega leia vastamiseks kohaseid sõnu. Nõutult teeb ta ärevaid liigutusi ja lööb siis aukuvajunud silmad häbelikult maha, sest need hakkavad niiskelt kilama ja nendesse kipuvad valguma pisarad. Tema meeleliigutus hakkab ka minusse ja ainult jõu pinguldamisel suudan ennast talitseda, et ma ei pistaks temale peosse kõike oma raha, sest ma tunnen valdamata tungi andmiseks, maitsen andes mingisugust kehalikku magusust, joovastust, mis hukutab mõttetusteni.
Viimaks ometi leiab Anton Petrovitschi keel erutusest nõretavaid sõnu, mis abitult karglevad asjast asjasse, kuni nad peatlevad, nagu ikka, tiisikusel ja muusikal. Ühte neab, teist jumaldab ta; üks on kurjuse ja pettuste urgas, teine ainuke häädus ja tõde ilmas; aga haigused on nad tal mõlemad ja mõni teab, kumb rohkem kurnab tema nõrka keha ja tundlikku hinge.
Mäletan, et ta juba esimesel kokkupuutumisel paar siledat rannarihva-kivi taskust võttis ja nendega mängida klõgistas. See oli tal lõbusaks ajaviiteks. Lähemal tutvusel ütlesin kord:
„Te armastate kiva?“
„Jah, nad vaikivad, ei tee halba muusikat“, vastas tema.
Mõne aja pärast kuulsin teda kivide tekkimise üle pääd murdvat ja nüüd hakkas ta juba sihikindlalt neid korjama ja valima, hoolega vaat-
32
