„Ah seda! Olen sellest kuulnud, aga ise pole lugenud. Tooge päälegi“.
Ja takistamata, otsimata libiseb jutt ühest asjast teise, kuni pingilt tõuseme ja sinnapoole sammume, kust urnidega kivitrepp viib alla rannarihvale. Teel tabame Anna Ivanovnat, kes kahele poisile midagi lilledest seletab, ja tutvust tehes ütleb ta:
„Ega te alla lähe“?
„Mõtlesime minna“, vastab Sonja.
„Vaadake ette, merelt puhub tuul“.
„Me tuleme kohe tagasi“.
Enne lahkumist pöörab Anna Ivanovna minu poole ja ütleb:
„Eks astuge mõnikord meile sisse; ta on mul ju niisugune tõre, ei klapi kellegagi, ehk oskate Teie temaga läbi saada“.
Ma tänan ja me läheme oma teed.
„Mitte nii ruttu“, keelab Sonja nõjatades trepi käsipuule.
All seisatame otse lainete ulatuse piiril; vaht puutub tema pruunikaid kingi.
„Kastab jalad“, hoiatan.
„Nõnda on hää! Mul on, nagu tunneksingi juba jaheda vee karget puutumist, ja judin jookseb üle keha — mööda selga päänahani“.
Märkangi ta liikmetes kerget värinat, näen ninasõõrmete tiivad laienevat ja võdisema löövat, nagu liigutaks neid meretuul; huuli mängatab teadvuseta naeratus ja raske on aimata, kas
50
