vad-öödest, kui hakkavad häälitsema suured ja väiksed loomad.
„Kas või nuta, aga und ei ole“, lõpetab ta, „nagu nüüd, haiguse ajal. Siiski — täna pärast lõunat magasin terve tunni, tädi imestas aina“.
„Aga öösel“?
„Eks näe“.
„Öösel peate niisama magama“.
„Ja Teie“?
„День да ночь, сутки прочь“, naljatan.
„Magame võidu“!
„Magame“.
Ja nagu oleksime mõni teab missuguse tähtsa lepingu teinud, naeratame rahuldunult mõnusal tundel.
„Nõnda hakkaksin varsti kohenema“, ütleb ta oma käsi vaadates ja lisab siis juure: „Näete, kui kondilised nad on, katsuge“. Ta ulatab oma sõrmevibalikud mulle peosse. „Aga enne olid käeseljal nukkide kohal lohukesed, kui sõrmed sirgu ajasin. Käevõru ulatas parajasti randme ümber, aga nüüd logiseb“.
„Külmad“, tähendan, tasakesi ta sõrmi muljudes ja nagu kerget rudinat tundes, mis niristab liikmetesse hellastava surina ja liigub kehapinnal vaevalt märgatava virvendusena vaiksel veel. On tundmus, nagu püüaks ta oma sõrmi vabastada, aga arusaamatul viisil nihkuvad nad mulle sügavamalt pihku.
55
