„Ai, kui lähedal“! imestab ta, nähes lumemägesid piki küpressialleed.
„Mine või kelguga liugu laskma“, vastan talle, ja korraga tundub, nagu mõistaksin, miks ma lastemängu üleval mäenukil nii hääl meelel vaadelnud.
„Jah, mine või liugu laskma“, kordab ta vaikselt ja kurvalt ning lahkub rõdult, nagu pelgaks ta siin midagi.
Tahaksin teda koju saatma minna, aga tema hoiab mind tagasi, nagu tahaks ta täna mind näha ainult siin toas, selles ümbruses. Jumalagajätmisel toetab ta end tapuvarrena minu najale, peites oma pää mu hõlma ja jättes juuste lõhna mu riietele. Rammestatuna, raugena andub ta minu viimistele õrnustele, aga ta õndsalikul naeratusel arvan nägevat ta suu ümber hiljutist nukruseviiru, mida ei saa ega saa unustada.
„Homme siis… ma ootan“, lausub ta ennast minu kätest vabastades.
„Homme“, vastan talle suudlusega.
Aga kui ta oli ära läinud ja kui kogu tuba, ka mina ise, näis lõhnavat ainult temast, seisin kesk põrandat ja tammusin, urgitsesin pääajus ta huulte nukrusevina järele, meele tuletades, kus küll enne olin näinud seda õrnusevalust nõretavat kurba joont. Ja äkitselt seletasin vaevast ja kannatusest kortsunud nägu, auku vajunud nukraid silmi ja kuivanud, kahvatanud
74
