Rinnas tundsin tarretust, mis valgus tervesse kehasse, hangutades ja kangestades liikmeid. Puud oleksid nagu valjemini kohisema hakanud, nii valjusti, et ma Lanini sõnadest aru ei saanud, kui ta rääkis tõsisest hädaohust, telegrafeerimisest ja rahust, segamata rahust.
Varjuna, nagu unenäos kobasin mööda laia kivitreppi teisele korrale ja koputasin sääl tuttavale uksele — tasa, tasa. Avama tuli Anna Ivanovna nutetud silmil.
„Te teate juba“? küsis ta vaevalt kuuldavalt.
„Lanin rääkis“.
„Ta küsis Teid mitu korda. Nüüd uinus ta silmapilguks, uni kosutab teda… Issand, et ma eile välja sõitsin“! hakkas ta hädaldama. „Minu äraolekul oli ta ju mere ääres käinud; vististi külmetas ta, tuul tõmbas läbi“…
Ja ta kahetses ning haletses iseennast, hädaldades, mis küll Sonja omaksed ütlevad. Et aga verejooks raske olnud ja elulootust vähe, see näis kõrvaline asi olevat. Sonja surm oli loomulik, iseenesest mõistetav, looduse õigustatud tõsiasi, aga miks pidi ta nõnda tulema, et Anna Ivanovna südametunnistuse piina kannatab ja et ta lähedate silmist loeb ehk tumma etteheidet? Sure, aga ära riku teiste, iseäranis vanade rahu, sest neil on vähe aega üle jäänud, sellepärast on iga silmapilk kallis… Ah! iga ta sosistatud sõna tundus mao susinana, mis pinevile ajab minus sapi- ja vihavullid. Kui
77
