rusest, mille eest uni põgeneb pakku, — aga ikka kordab ta:
„Räägi veel, räägi veel“!
Ja ma jutustan talle väiksest jõest, madalatest kallastest, luhast ja pehmest siidisamblast, mis niisutab paljaid jalgu, karastades kogu keha. Jutustan varasest hommikust, helendavast, särgavast pärlkastest, heinaniitmisest särgiväel ja lõpmata hulgast sinililledest, mis kannavad värisevates sinikarikates niisama värisevaid kasteterakesi. Räägin, kuidas ma ühtki nendest lilledest ei talla, vaid vikatit kõhutan ja kõhutan, et neid niita hulgana, arvamata ja pärast neid koguda suureks kimbuks. Aga kui ma neid juba küllalt korjanud, kui mõlemad peod on täis sinililli, tuleb meele, et mul kedagi ei ole, kellele neid anda. Kõigil on see ainuke keegi, aga minul ei ole. Aga need teised ei korja lilli, nad ei näegi neid, mõtlevad nad ju niites ainuüksi selle keegi pääle. Ja sinililli korjates tahaksin, et mul keegi oleks, kellele neid annaksin teiste teadmata, salaja, vargsi, südaööl, kui magamas kõik. Ainult tema üksi peab valvama ja mitte und leidma, tema peab mind ootama, sest ta aimab, et tulen sinililledega, mis närtsima õrnakesed ja mida päeva palavuse eest varjasin põõsa all jahedas jõevees.
Kui nõnda räägin, huljub ta huultel naeruvina ja hingamisesse hakkab hiilima raugus.
81
