sinendades, siis vahus valendades, kord rohekas, siis hall või roosakalt virvendav, sätendav.
Sinna nad ta viisidki — nägin seda oma rõdult, kus seisin kokkupitsitatud hambail ja huulil, silmad tursunud uneta öödest, kehas tume, hõõguv valu, mis hakkab rinnakoopast ja nõrgub laiali üle terve keha, nagu keerdu lüües ümber naba, kust ta niriseb allapoole — põlvini, labajalgadeni. Kõik kuumendab, kõik valub leekides, ainult pää on külm ja selge, nagu selleks, et mõistaksin, miks kannatan. Selles valus on midagi kuiva, põuast; see on nukrus, kurbus, mis sündimas siis, kui ohkab kogu olevus: ei kunagi enam! alatiseks! Kui ometi pisaraid leiaks hõõguse kustutamiseks rinnast, kui võiks niisutada, jahutada seda kõrvetavat kuivust ja kuuma, mis vältab päeval ja ööl, puhtel ja videvikul ja mis tõrjub laugudelt väsimuse ega anna päisepäevalegi selgust! Aga kurbusel pole pisaraid ja nukrus ei leia nuttu.
Ma ei läinud matuserongiga kaasa, nagu kartes, et enesevalitsuse kaotan või haavatud saan peijeliste leinast: nad püüavad uhkustada oma tundlusega, edvistada ärdameelsusega; nad otsivad ümbritsejate hääkskiitmist ohete ja pisarate rohkusega, nagu nutunaisedki leinatunnete avaldamise eest ootavad tasu. Nad saadavad ta hauani, heidavad värskeid lõhnavaid roose talle järele, pühivad siis silmad kuivaks ja pööravad koju tagasi, et anduda oma igapäevastele tali-
85
