mata kollet; aga vaevalt olen kirja lugemise lõpetanud, kui juba kõik muutub segaseks, uduseks. Ja ma unustan vastuse, unustan, et nukker hing iga sõna, iga tähe järele igatseb, vähemastki sulevajutusest aimata püüdes, kuidas ja missugune ma olen.
Ajuti aga, mingisuguse pisitillukese põhjuse hukutusel, valdab mind iseäraline tujukas tundmuste õrnus ja siis tahaksin kogu hinge välja valada salgamata, võltsimata. Lehekülje lehekülje järele katan siis tihedate ridadega ja sõnadevoolule ei taha lõppu tulla, kuni pääajus, meeltes korraga seisak tundub ja ma kirjutatud read uuesti läbi loen. Nüüd kaob endine hingeline hoog, ma leian kõik asjatuna ja lõpuks hävitan kirjutuse, nagu oleks ta mõni kardetav süüdistus minu vastu. Laisal käel ja tardunud meeltel vean mõne kehva, ahtra sõna paberile, et seda endise kirja asemel ära saata ja lõpuks juurde lisada: järgmisel korral pikemalt. Aga ma jätaksin ka need kuivad sõnad saatmata, kui mitte sundijaks poleks mingisugune kohusetunne või südametunnistuse argus, ehk küll mõistus mulle ütleb, et ma nõnda ühe kuritöö teise järel korda saadan. Parema meelega lamaksin nõjatoolil või istuksin kõrgel rannal roosipõõsaste all, lõhnast joovastatuna, oma silmadele puhkust andes vahelduvatel värvidel, mis hakkavad tulipunasest ja lahtuvad kõige õrnemates varjundites helevalgesse. Just sääl, kus kahvatu roosa
9
