3.
Siit põgenewad kõik walged waimud, tumedaile ja kohutawaile maad andes.
See märgade nahktiibade laksumine, mis kostab läbi waikuse, tähendab nende lendu. Wiimsele pidule on nad tulnud. Nad oleksid wähem roomsad, kui nad ei teaks, et aeg kätte on jõudnud, kus nad päriwad. Ja, nüüd päriwad nad.
See, kes keedunõu juures toimetab, kallates, solistades, kelle silmad palawikus põlewad, kui ia maitseb, see on nende teenistuses. Ja walmistab pidu joomaaega. Waadake, missuguse hoolitsewa ilmega ta end keedu nõu üle kumardab ja keemise porinat kuulab. Waadake, kui truilt ta igale lahkuwale wedelikutilgale järele waatab mis plekktorust sawikaussi langeb. Auruks muutub keew wedelik, et angudes uuesti wedelikuks muutuda. Sellest on inimese waim kinni haaranud, et enesele pidu joomaaega walmistada. Seda ja muidki kawalaid protsessa on keetjale need õpetanud, kes laksuwate nahktiibadega tema ümber lendlewad.
Suits ja wing keerleb madala keldriruumi poolpimeduses. See sääl nurgas wõiks igawesti keeta ja keemise porinat kuulata. Missuguse wilumuseni jõuaks ta omas kunstis. Kui palju teab ta juba praegugi. Kui wiletsad on need omas teadmatiuses, kes siia täna pidule ilmuwad. Kui wilets on igaüks, kellele terawat waimu pole antud.
Oi, küll imestawad pidulised. Nüüd wast aimawad nad, mis tähendas öösine tuli piduperemehe kambris.
Tilk tilga järele langeb sawikaussi. He, te ei teagi, kui palju wõib selkombel koguda lehkawat wedelikku. Te mõtlete ainult tilga pääle ja wihastate, et seda nii wähe. Aga… kui nad järjekindlalt langewad - ehoo! Mis on silmapilk? Aga kui nad… ohoo! Neist saab eluiga.
