Kolmas piduline.
- -— mingisuguse kala kätte. Ma just praegu pidin ütlema. (Viskab esimesele pidulisele leivatüki.) Nüüd teeme tule alla ja katsume… haljale oksale jõuda. (Teeb tule keedunõu alla. Suur vaikus tekib. Kaheksa palavikust läikivat silma vahivad keedunõu pääle ja ootavad. Mustad linnud nende pääde kohal laksutavad omi nahkseid tiibu, suured ämblikud kujuvad nägematuid võrke nende ümber. Seintel liiguvad ähvardavad varjud. Esimese pidulise vaimusilma ette kerkib aeg-ajalt suur kala, mille ta kunagi noorespõlves kinni püüdnud. Selle kala pääle mõeldes nutab ta praegu. Kuidas ta punasist silmist tumedad pisarad veerevad hallile, hõredale habemele! Kui jõuetult liiguvad ta kõhnad lõuapärad süües! Äkki hüppab ta mõte savikausi pääle. Just kui unenägu! Just kui unenägu! Siis tuleb talle veel midagi meele… Sääl oli kord… Ah, ükskõik, ükskõik…!
Teine piduline on noor. Ta varastaks… Ja, õieti peaks ta öösel tulema ja ära viima selle keedunõu ja selle plekktoru ja kausi ja… Ja kui kuidagi võimalik oleks, siis teeks enese nägematuks, eh lendaks välgukiirusel ühest ilma otsast teise, ja… Harilikud elutingimused on rasked.
Kolmandale pidulisele on terav vaim antud: ta tahab kunsti ära õppida. Pisikesed, mustad silmad vahivad uurides keedunõu.
Piduperemees on kurb. Õieti peaks ta ära kiskuma omad kõrvad pääst. Mis needmine oli see, et ta tornikella lööke ei kuulnud?)
